Miks muutuvad osa seemneid idandades kleepuvaks geeljaks massiks?
See on teatud seemnete puhul idanemisel loomulik protsess. Neile tekib vett saades ümber geeljas mass ehk lima. See on kõige levinum taimeliikide seas, mis on kohanenud ellujäämiseks kuivades liivastes muldades. Lima kleebib seemned omavahel kokku ja idandamispurgis või -alusel hakkavad need tihti pahasti lõhnama. Sellisteks seemneteks on näiteks kress, basiilik, lina, rukola, chia, jt.
Neid seemneid me ei saa klassikaliselt idandada. Neist saab aga edukalt kasvatada võrseid. Selleks tuleb seemned panna mingile kasvatuspinnale. Kõige lihtsam materjal on tavaline majapidamispaber. Majapidamispaberil saab seemneid veidi hajutada ja nad ei tekita geeljaid klompe. Selle puudus on, et paberit tuleb väga tihti niisutada, et seemned ära ei kuivaks. Kui majapidamispaberit kasutada, siis võiks ühe kihi panna seementele paariks päevaks peale, et nad oleksid veidi niiskemas keskkonnas. Olemas on ka spetsiaalne idandamiskangas, mille vahel saab seemneid niiskena hoida.
Piltidel on näha idandamiskangas. Kolmandal päeval panime võrsetele peale plastikust kaane, et niiskust hoida.
Veega on võimalik ka kasvatada võrseid spetsiaalsel kausil, kus pealpool on võrk, millele seemned laotatakse. Seemned saavad niiskust allpool olevast kausist ja juured kasvavad läbi võrgu ning võrsed sirutavad pead valguse poole.
Meie oleme kasvatanud limaseid seemneid biomullal, nagu tavalisi võrseid. Muld imab seemnete idanedes lima endasse. Lisaks mullale on meil müügil ka kookosmuld, mis on ideaalne kasvupind. On olemas veel kookos- ja kanepimatid, mis on mõeldud ühekordsete kasvatusalustena. Üks naljakas, kuid väga tõhus kressi kasvatusviis on aga näiteks kasutada kasvupinnasena naturaalvatti.
Kõige olulisem aga on sealjuures hoida pinnas niiskena ja seemneid ei tohi väga tihedalt üksteise kõrvale panna. Kui seemned niiskust saavad, siis lisaks seemne enda paisumisele võib geeljas mass oluliselt läbimõõtu suurendada.
Edukat katsetamist!
